KÜMME KUUD, ELU UUS!


Elu uus päris ei ole, aga kümme kuud olen Inglismaal juba vastupidanud. Hakkab paremaks minema, vast seetõttu, et ei ole aega mõelda, et tahaks koju ning pühapäeva hommikused pannkoogid koolikaaslastega aitavad ka. Mis siis uut on toimunud peale minu viimast postitust, alustan siis kõige värskemast uudisest.


Meie dokumentaalfilm “WONDERFUL LOSERS: A Different World” võitis parima filmi auhinna Varssavi 33-ndal filmifestivalil. Palju õnne kõigile tegijatele! Käisin maailma esilinastusel Varssavis ise ka kohal. Emotsioonid on endiselt üleval, film meeldis paljudele ja andis palju kõneainet. Saladuskatte all võin öelda, et filmi saab näha varsti ka Eestis. Parim osa sellel lühikesel reisil oli korrakski ära saada kooli atmosfäärist ja TOIT, siiamaani tunnen, kuidas need “Babushka” pelmeenid mul suus sulavad. Inglismaad ei saa just kiita nende toidu osas.



Peale oma imelist, aga lühikest suve kodus (millest ma kirjutan hiljem), otsustasin ma oma kallimaga ehk mootorrattaga tulla tagasi Inglismaale. Reisi jooksul läbisin Rootsi-Taani-Saksamaa-Hollandi-Belgia-Prantsusmaa ja lõpuks Inglismaa. Tegin seda kõike üksi ja paljud olid mures, kuid kõik läks hästi. Nägin palju huvitavat ning vahel on hea üksi ka natukene olla. Aga nüüdsest vihkan ma kiirteid, seal pole miskit vaadata ja nautida.



Olin augustis kodus 4 nädalat, millest kaks nädalat külastas mind meie uue dokumentaalfilmini “Leebed sõdalased” režissöör Leedust (Marija Stonyte) ning me alustasime filmi monteerimisega. Samuti alustasin ma dokumentaalfilmi “Sirgala” materjali vaatamise ja monteerimisega, režissöör filmil on Mirjam Matiisen. Koju jõudes läksin otsejoones Lätti Red Hot Chilli Peppersi konterdile sõpradega. Nad ei ole live’s üldse nii head ikkagi. Parimaks ürituseks oli aga minu armsakeste Liisi ja Stenni pulm, see oli imeline ja mul on nii heameel oma sõprade üle, nad on imelised koos. Palju õnne ja rõõmu teilegi veel! Jõudsin ka see aasta Ööjooksule, tegin taas poolmaratoni, päris raske oli, kuid järgmisel aastal taas. Kui juba Eestis, siis tuleb ka kõik kohustuslikud asjad ära teha nagu hambaarst, juuksur, kosmeetik jne. sest kodumaal usaldad inimesi rohkem.


Üheks parimaks uudiseks on, et ma sain taas TÄDIKS. Minu vanem-noorem vend ja tema naine said poja, nimeks Revo. Kurb on ainult see, et ma näen teda alles detsembris ning siis ta on juba 3 kuune. Vähemalt saan taas koju minna ja perekonda näha.

















Lõpuks käis ka vähemalt üks mu pereliikmetes ise Londonis kohal, see oli mu ema. Rentisime auto ning avastasime pisut rohkem ümbruskonda. Loodetavasti meeldis talle ning jäi rahule kohaga, kus elan. Et ei peaks enam pead vaevama, kus ma küll olen.












Kõige selle kõrval jõudsin ma vahepeal kolida High Wycombest Beaconsfieldi, koolile lähemale. Monteerijatega käisime juunis EditFestil, mis oli fantastiline ja motiveeriv. Lõpuks jõudsime ka minna National Theatre vaatama “Angles in America” esimest osa, see oli super, mina isiklikult ei ole veel oma elus sellise lavashow’ga etendust näinud. Kuna koolis näidati ka liveshow “Angles in America” teist osa, vaatasime ka selle ära. Mis kooli puhul on hea, et näed paljusid filme ja teatrietendusi tasuta, järgmised nädalad tulevad näiteks “Snowman” ja “Mother”. Inesi sünnipäeva puhul käisime aga Brightonis, taaskord mõnus vaheldus koolile ja nautisime seda nädalavahetust täiel rinnal. Ning lõpuks väike reis ka Amsterdami, kuid see oli kooliülesanne “Without images”, kus me tegime koos Beni ja Williga loo aednikust. Aga kuna atmosfäär oli seal super, saime ka veidi puhata.

Palju vuristamist, aga kuidas muidu seitse kuud räägitud saaks. Kõige selle kõrval tavaline päevaplaan - kaheksa koolis, kümme kodus, vahepeal toit, lõpuks voodi.


Tšäu-Pläu!

Mirjam


POSTITUSED
VIIMATI LISATUD
ARHIIV
JÄLGI MIND
  • Facebook Basic Square
  • Twitter Basic Square
  • Google+ Basic Square
 
<