MIKS?

“Lõiked minu mõtetest” blogiga alustamise idee tekkis mul enne kõike sellest, et jaanuarist 2017 tuleb mul kolida mõneks ajaks välismaale ning seda ma kohe üldse teha ei taha, kohutav hirm kõige uue ees. Nimelt lähen Inglismaale Beaconsfieldi National Film and Television Schooli tegema oma magistriõpet montaaži erialal.

Blogi sisuks on minu kui montaažirežissööri elu filmimaailmas. Kõik katsumused filmikoolis, kohanemine uue riigiga, uued inimesed minu elus ja kõik millega hetkel tegelen ning mida uut olen õppinud. Minu jaoks saab see olema väga raske, kuna olen suur kodumaa armastaja ning miks minna kuhugi, kus sul ei ole mitte midagi?

Kõigile neile, kes veel täpselt ei tea, mis on montaažirežissööri töö, siis siin väike seletus. Monteerija on isik, kes sünkroniseerib pildi ja heli, seejärel lähtudes stsenaariumist ja koostöös režissööriga valib, järjestab ja komponeerib filmimaterjali terviklikuks filmiteoseks. Montaaž on üks postproduktsiooni osadest, kus siis film saab oma näo ja keele.

Et ma teile päris tundmatuks ei jääks, kirjutan siia ka mõndade viimaste suuremate projektide nimed. Esimene suurem dokumentaalfilmi maailmas oli “Kristus elab Siberis” koos režissööride Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaarega. Vahepeal olin hoos paari teleseriaali ja väiksemate prjektidega. Dokumentaalfilmi “Tuhamäed” monteerisin ma koos režissööri Ivar Murruga. Hetkel ei ole see film veel esilinastunud, kuid loodame, et 2017 aasta alguses see saab juhtuma. Kaks viimast dokumentaafilmi “Naine ja liustik” (režissöör Audrius Stonys) ja “Tule tagasi vabana” (režissöör Ksenja Okhapkina) valiti maailma suurimale dokumentaalfilmi festivalile IDFA. Seal toimusid ka mõlema filmi maailma esilinastused. Sain ka mina IDFAt esimest korda elus külastada ja see oli mega kogemus. Ükskõik, mis filmi lähed vaatama on ta mingit pidi ikka huvitav ja vaatamist väärt. Kuid meie mõlemad filmid valiti keskmise pikkusega filmide võistlusprogrammi. Nendest filmidest oli ka veidi juttu kultuurisaates OP. “Tule tagasi vabana” võitis ka IDFA žürii eripreemia. Mis oli väga tore üllatus, lisaks sellele, et juba kaks filmi meil IDFA festivalile said. Naeratus on siiamaani kõrvuni.

Hetkel on minu montaažituppa jõudnud lühidok “Gerassimovi naised” (režissöör Birgit Rosenberg), mis on valmis saamise äärel. Ning lisaks veel on mul taas kaks projekti koos Leedu kolleegidega. üks professionaalsest rattasõidust režissööri Arunas Matelis ja teine noortest naissõjaväelastest režissööri Marija Stonytega. Kuid need filmid on alles montaaži algus järgus. Ning kindlasti ei unusta ma ka Eestit, sest silmapiiril on ka paar väikest projekti, mida saan kooli kõrvalt aegajalt teha.

Oi, see läks nüüd küll pikaks, kuid sellised need tegemised on olnud ja on tulemas. Kuid kõikide minu projektidega saab kursis olla ka minu portfoolio lehel.

Hetkel olen raskustes leidmaks omale head ja mõistliku hinnaga elamist Inglismaal, sest kõik on niiiiii kallis :). Olen endiselt 99% mõtetega Eestis ja ei taha siit ära minna, kuid ma pean oma mõtted Inglismaale suunama, sest olgem ausad, see kõik tuleb mulle kuhjaga kasuks. Seda ma ütlen muidugi, aga suured pinged minekuks on siiski sees. Ma ju tegelikult ise ka tahan kohutavalt minna, aga mingid mõtted sisimas takistavad seda rahulikult teha. Tuleb võidelda ja tasakaalustada oma mõtted.

Loodetavasti saab tehtud,

Mirjam