KUU ON LÄINUD SEKUNDIGA!
Öeldakse, et aeg, mille raiskamist sa nautisid, polnud raisatud. Nii ta on. Inimesed, kes te mulle väitsite, et tagasi kooli minek on aja raiskamine, las ta siis olla (teie arvates), see-eest ma naudin seda sajaga. Niivõrd, et ei tee enam nädalapäevadel ka vahet. Olen pidevalt maailmas, kus ma armastan olla, filmimaailmas.
Mis siis vahepeal toimunud on. Lõpetasime ära “Gladiators, A different world” montaaži ning nüüd on dokumentaalfilm helinduses. Vaikselt olen tegelema hakanud uue projektiga “Gentle warriors” Leedu režissööri Marija Stonyte’ga ning ootan väga juba meie koostööd.
Koolis endiselt üks ülesanne teise järel, vahel kaks ka korraga. Oleme selle ajajooksul teinud koostööd animatsiooni osakonnaga, doki režissööridega ning ka mängufilmi režissööridega. Saime ka pöörase teleseriaali “Last Tango in Halifax” õhtusöögi stseeni, kus oli kasutatud 20 erinevat kaameranurka, pluss lisaks veel nii mõnigi erinev duubel kõigist neist. Kelle stseen? Mis kaameranurka kasutada, et liinid oleks selged?
Kellele keskenduda, keda millal näidata jne. Ilustuseks teile minu analüüs, enne kui üldse monteerima seda stseeni hakkasin. Muidugi oli suureks pingeks peal ka see, et seriaali stsenarist Sally Wainwright tuli meie lõpptööd vaatama, kuid õnneks läks kõik hästi, tagasiside oli hea.
Mängufilmi puhul oli meil esimene suurem ülesanne koos režissööri, operaatori ja teiste tiimi liigetega. Mis on huvitav, on see, et meil tuli vaadata kõigi filmide mustamaterjali, otsast lõpuni. Alguses arvasin, et küll on alles tüütu tegevus, aga tegelikult minu imestuseks läks päev mööda väga kiiresti ja oli väga põnev. Ja see tegevus saab olema iga meie filmiga.
Suureks projektiks on saanud ka minu poolmaratoniks treenimine. Alustasin sellega kuu alguses ning olen püsivalt 3 korda nädalas hommikuti jooksmas käinud ning tunnen ennast väga hästi. Loodan, et suudan ka edasi samas voolus minna. Ja muidugi meie imeline vaade kodutänavalt.
Mureks on aga minu lõputöö teema. Ei suuda ära otsustada, millest kirjutada, kuid otsus tuleb kiiremas korras ära teha. Pinge on peal nii kooli poolt, sest tuleb ära esitada oma esimene mõttekäik antud teemal juba kolme nädala pärast (vist), kui ka sooviks taodelda Kristjan Jaagu stipendiumi, kus samuti on vaja teada, millest oma lõputöö kirjutad. Aidake mind! Tean vaid, et tahaks keskenduda loo jutustamisele kui sellisele ning montaaži sellega ühendada.
Kuid lõpuks saime oma majakaaslastega kõik ühe laua taha ning tähistasime Andreea sünnipäeva pannkoogi hommikuga.
Ja mul on veel KAKS toredat uudist.
Esimene: meie film “Naine ja liustik” linastub Kanada rahvusvahelisel dokumentaalfilmi festivalil HOT DOCS.
(https://boxoffice.hotdocs.ca/WebSales/pages/info.aspx?evtinfo=62722~a4ecaa3d-d17e-4b8e-a995-0771bb3212fc&epguid=7532d956-3259-4eb5-8ecc-20b2ac9a3ff8 ).
Teine: Ma tulen 2 nädala pärast korraks koju! 8. aprillil saan taas Eestimaa pinnal olla. Oi, kuidas ma ootan seda juba kohutavalt. Jehuuu!!!!!
Inglismaale on saabunud kevad, mina ütleks Eestimaa suvi, sest täna hommikul veidi enne kooli võtsin ma juba päikest. Nüüd akud veidi päikeenergiaga laetud. ;)
NB! Esimene foto tunnelis on tehtud minu kursusekaaslase poolt - Ines Adriana, kui soovite vadata ka tema teisi pilte siis tema koduleht on - ainysdorment.tumblr.com
